Jooga teekonda alustasin ligi 15 aastat tagasi, esimese lapse ootuses. Olen tänulik iseendale, et julgesin tol korral kuulata enda sisehäält ja astusin, küll ettevaatlikult, aga siiski, joogamatile.

Beebiootus ja lapse sünd on ju naise elus üks kõige vägevam ja väestavam kogemus. Soovisin selleks väga teadlikult ette valmistuda. Selleks aga pidin asuma teekonnale – iseenda sisse. Tundsin, et minu hing ja keha vajavad ühenduse loomist, et oleksin valmis vastu võtma sünnitust, seda kõige ilusamal ja loomulikumal moel.

Need esimesed joogapraktikad olid aga kõike muud, kui ilus sisekaemus. Ainuüksi lihtsas asendis istumine ja vaikuse “püüdmine” tundusid ületamatu väljakutsena. Aga, areng ei saagi sündida üleöö 🙂
Vaikselt hakkasin enda “meelte müra” ja keha paremini tunnetama. Ja kuigi minu suhe jooga ja selle iidse tarkusega on nende aastate jooksul olnud kaootiline, siis alati olen selle juurde siiski mingil moel tagasi jõudnud: elu hapramatel hetkedel on joogapraktika mind palju toetanud ja olnud kui majakas, mis hoiab seda elulaeva.

Mind on väga sügavalt puudutanud see mõte, et lapse ilmale tulekuga sünnib siia ilma ka uus naine. Olen neid taassünde läbi laste tänaseks kogenud kolmel korral. Kui ilmavalgust nägid tütred Ingel ja Luna, siis vaikselt hakkas tärkama minus sisemine taipamine, et lapsed ongi see minu kutsung. Enda laste kõrval ja koos nendega kasvades olen aru saanud, kui väärtuslik on olla kohal. Päriselt – kõrvade, silmade, südamega. Kui palju saab minu teadlikkus ja kohalolu toetada seda, kui tugevaks saavad nende juured.

Laste jooga õpetajate kursust läbides sain tuttavaks ka enda sisemise lapsega. Selle tegelasega, kes täiskasvanuks saades kipub sügavasse unne vajuma. On suur vastutus minna laste ette jagama tarkusi ja teadmisi, ilma enda sisemisest lapsest teadlikuks saamata. Sest lapsed, need kõige puhtamad hinged siin maailmas, näevad läbi – ka seda, mis silmaga nähtamatu.

Laste jooga õpetaja on kui misjonär, kelle kõrgemaks ülesandeks on igas lapses äratada ellu see miski, mida me nimetame potensiaaliks.

Soovin, et kõik lapsed, kellega ma oma joogaõpetaja teekonnal kohtun, saavad teadlikuks iseendast ja armastavad end sellistena nagu nad on, püüdes mitte kopeerida teisi. Igaüks siin elus saab olla enda elu looja. Kui ta vaid julgeb unistada.

Ja lõpuks olen ka mina õpilane – õppides läbi laste ja lastega koos.