Enam kui 10 aastat tagasi Ashtanga joogaga alustades paelus mind kõige
rohkem see, kuidas see täiendas mu füüsilist keha. Sealt edasi, aga
märkasin mentaalset muutust iseendasse ja ümbritsevasse maailma. Kärbes
ja sääsk ei olnud enam lihtsalt kärbes ja sääsk. 🙂 Erinevad asanad ei
olnud enam lihtsalt füüsiline pingutus või keha painutus vaid mäng minu
meele ja keha vahel. Mida jõulisem ma olin joogas, seda kaugemal olin
enda kehast ja tunnetest ning mida pehmem ja armastavam, seda lähemale
astusin iseendale. Nüüd ma näen, et asanad on kui õpetajad. Näitavad
mulle teed, kuhu suunas iseendas võiksin rohkem vaadata. Millistele
emotsioonidele avaneda ja milliseid paremini integreerida. Füüsilise
keha areng ja tunnetus on sealjuures iseeneslik. Peale tundi, kui matt
saab rulli keeratud, tunnen kuidas olen  jõudnud taas natukene lähemale
iseendale. Sügav kontsentratsioon, hingates läbi asanate keerukuse või
füüsilise pingutuse, toob kehasse mõnu ja tasakaalu – täielikult enda
kehas ja meeles kohalolu tunde. Olen valinud iseend. Just selle tunde
igatsus toob mind tagasi joogasse ja see on see, mis tunnet soovin ka
teile pakkuda.